Maja lähedal eesaed: miks seda varem tehti? Kas pole mitte ilu pärast?

Võib-olla on igaüks meist vähemalt korra elus näinud väikest aeda vana maja lähedal, tavaliselt tänava poolt. Sageli istutati sinna kauneid lilli ja ilupõõsaid, mõnel juhul rajati isegi väike viljapuude aed või istutati sõstrad, vaarikad ja karusmarjad. Mõnikord asus siin ka viinamarjaistandus. Seda omapärast ja ilusat piirkonda kutsuti eesaiaks. Nimi on aga säilinud tänapäevani.

Aga milleks see tegelikult mõeldud oli ja miks oli see alati taraga piiratud?

Teie kodu jahutamine

Kui inimesed hakkasid ehitama suurte akendega maju, prooviti neid isegi paar tükki maja esifassaadile mahutada - see oli ühtaegu nii ilus kui praktiline (majja pääses rohkem valgust ja ruumi tuulutamine oli palju lihtsam). Kuid väga kiiresti mõistsid kõik, et lisaks esteetilisele naudingule on suurtel akendel ka puudusi. Otsese päikesevalguse mõjul läks maja seest nii kuumaks, et kohati ei olnud võimalik seal viibida. Sellega oli vaja kuidagi võidelda ja palavuse eest põgeneda.

Tänapäeval saame väljakannatamatu kuumuse käes sisse lülitada split-süsteemi või äärmisel juhul ventilaatori. Kuid inimesed olid varem sellistest mugavustest ilma jäetud ja seetõttu ainsaks väljapääsuks olukorrast olid maja ees olevad puud, mis tekitasid varju ega lasknud hoonel nii palju soojeneda.

Tegelikult nii tekkiski eesaeda taimede istutamise traditsioon, mis tekitas tiheda varjundi ja päästis inimesi kuumuse eest.

Esmamulje kohast ja seega ka selle omanikust sõltub eesaiast, mistõttu on selle saidi korraldusele alati erilist tähelepanu pööratud.

Kariloomade tara

Eesaeda istutatud puud mängisid omamoodi konditsioneeri rolli, kuigi mitte nii tõhusalt. Kuid sel ajal polnud inimestel mitte ainult vähe valikuvõimalusi, vaid üldse mitte.

Tõsi, puu vajas veel kasvatamist ja võra moodustamine õigesti. Vanasti peeti külades ja külades pea igas hoovis kariloomi: lehmi, kitsi, hobuseid, jäärasid, lambaid. Loomi saadeti iga päev jalutama. Nii kõndisid kõik need loomad tohutus karjas kaks korda päevas tänavatel – hommikul ja õhtul. On selge, et oma teel suutis ta tallata kõik elusolendid, mis inimesed olid istutanud, ja ka lisalehti süüa. Et istutusi mitte kaotada, hakkasid inimesed oma eesaedu tarastama, mis oli kaitse ablas kariloomade eest.

Miks on tara madal?

Oluline oli ka aia suurus ja kujundus ning seda ei ehitatud juhuslikult. Et elusolendid seemikuid ei hävitaks, piisas 1,2 m kõrgusest tarast – seepärast on see nii madal. See ehitati väikestest naastudest või piirdeaedadest, kuid ala ventileerimiseks jäeti alati väike vahe.

Ka vaiade vaheline laius ja samm olid hoolikalt läbi mõeldud, kuid ilule nad suurt ei mõelnud. Oluline oli, et väikesed loomad (nt kits või jäär) ei saaks oma pead läbi pista ja taimi ära süüa.

Need on tavalise eesaia lihtsad omadused.Nagu selgus, polnud see üldse ilu pärast mõeldud, vaid omas minevikus praktilist ja olulist tähendust.